Tallinna Tehnikaülikooli tarkvaratehnika õppetooli juhataja professor Kuldar Taveter, aastaid ka Soomes ja Austraalias töötanud, võrdleb innovatsiooni neis kolmes riigis. Mis on Eestis hästi ja kus on meie nõrkused. Professor Taveter räägib ka intelligentsetest agentidest, robotitest, sellest, kas masinad mõtlevad ja kas robotid saavad kunagi ka nii targaks kui inimesed.

Kui te vaatate tagasi nendele aastatele Austraalias ja ka Soomes, siis tuginedes sellele kogemusele, kas neis riikides räägitakse või käsitletakse innovatsiooni samamoodi nagu Eestis? Kas üldse sellest mõistest „innovatsioon” saadakse ühtemoodi aru?
Ei saada. Ma töötasin 3,5 aastat Austraalias ja kaheksa aastat Soomes. Mõlemas riigis olin otseselt seotud innovatsiooniga. Kui võrrelda innovatsiooni ühelt poolt Austraalias ja Soomes ning teiselt poolt Eestis, siis selle pisut üle aastase kogemuse põhjal Eestis tundub mulle, et Eestis nähakse innovatsiooni eelkõige tehnilise, aga mitte loomingulise nähtusena. See tähendab, et innovatsioon piiratakse ära olemasolevate tehnoloogiate ja lähenemistega. Kui mingit asja praegu laialt kasutavate tehnoloogiatega ei saa või pole otstarbekas realiseerida, siis see lükatakse kõrvale. Minu arvates on loominguline komponent nõrk.
Kui vaadata innovatsiooni rahastamist Eestis, siis pannakse liiga suurt rõhku tootearendusele. Kohe peab olema tulemuseks toode. Piisavalt ei tähtsustata tootearendusele eelnevat ja sellega seotud rakenduslikku uurimistööd. Näiteks ei ole olemas niisugust ettevõtetele suunatud teadusprojekti formaati, mille tulemuseks oleks prototüüp. See ei ole veel praktiline toode, aga näitab, et antud asi on võimalik ja sellega tasub edasi tegeleda.

Aga kuidas on see teema lahendatud Soomes ja Austraalias?
Soome tehnoloogiagentuur rahastab suures osas just selliseid projekte, kus ei tegeleta tootearendusega. Selle asemel firmad ja teadusasutused uurivad koos mingit probleemi ja loovad koos prototüübi. Seda prototüüpi demonstreeritakse laiemas ringis ja siis tehakse otsus kas minna edasi tootearendusega.

Ka Austraalias on olemas väga hea projektiformaat just selliseks firmade konkreetseid probleeme lahendavaks uurimistööks. See on Austraalia uurimisnõukogu. Neil on olemas tööstusega koostööprojekt. Nendes projektides on üldjuhul tulemuseks mingi prototüüp.
Meil selline asi puudub ja tahetakse kohe hüpata tootearenduse juurde. Innovatsioon peab algama aga just unistamisest ning selliste tehnoloogiliste lahenduste kompamisest, mis on  kusagil laboris juba võib-olla olemas, aga mida veel laialt ei kasutata.

Mis on Eesti tugevused? Kuidas me teiste maade võrdluses välja paistame?
Eestis on väga hea haridussüsteem. Ma pean siin eelkõige silmas põhi- ja gümnaasiumiharidust, kuid ka kõrgharidus on heal tasemel. Me peaksime seda hoidma.
Tegelikult ei pea Eestit üldse häbenema. Me oleme tihti enda suhtes väga kriitilised, kuid ükski riik ei ole täiuslik, ka Austraalia mitte.

Kui rääkida infotehnoloogiast, siis selle hindamine on võib-olla keeruline, aga küsida ju võib – kas oleme maailmatasemel? Mida teie kogemus räägib, kas meie haridus, professorid, üliõpilased, need rakendused, mida Eestis sellel alal tehakse – on need heal tasemel?
Võib-olla me oleme viimastel aastatel oma edu natuke käest andnud, kuid üldiselt on pilt tugev. Kõik siinsed e-lahendused. Näiteks Austraalias alles uuritakse ülikoolis sellist teemat nagu e-valimised, mis Eestis juba toimib. Kui ma ka ise Eestisse tagasi tulin, siis sai palju asju väga lihtsalt tehtud – erinevad registrid ja registreerimised näiteks.
Kui midagi öelda, siis võiks Eestis rohkem mõelda sellele, kuidas nende juba olemasolevate rakenduste kasutamisvõimalusi laiendada, mitte lihtsalt mõelda, et nüüd on valmis ja tehtud.

Mida te silmas peate?
Toon ühe näite. Näiteks peale meie õnnestunud e-valimisi, oli juttu sellest, kuhu võiks edasi minna. Oli juttu numbritest – võiks olla veelgi rohkem e-valijaid. Kuid minu arvates võiks tegelikult edasi minna ka kvaliteedis. Kui e-demokraatiat edasi arendada, siis võiks kõigepealt hõlpsalt jõuda niisuguse tehnilise lahenduseni, kus elektrooniliselt saab teatud aja möödudes usaldust mitte õigustanud riigikogu saadikuid tagasi kutsuda. Ja kui veel edasi unistada, siis võiks mõelda ka niisugustele lahendustele, et valime dünaamiliselt esindama teatud inimesi teatud küsimustes ja teatud ajaks, mitte lihtsalt nelja aasta kontekstis. Tegelikult on veel palju kasutamata võimalusi, mille peale tasub mõelda.

ID-kaart on üks Eestis massiliselt läbilöönud rakendus, mis mujal alles lapsekingades. Eestis tuli see isegi üllatavalt lihtsalt käibele, näiteks pole siin ID-kaardi kontekstis sama hästi kui olnudki debatti privaatsuse ja turvalisuse teemadele, mis teistes riikides (Suurbritannia tuleb kohe meelde) nii tuliselt käib?
Minu jaoks on see vastuseis natuke kummaline. Vahel tundub, et inimesed lihtsalt võtavad mingi asja pähe. Mina neid ohtusid ei näe. Kui mõelda ka taustale, kust kohast tuleme – Nõukogude Liit, kogu see süsteem, meil on see jälgimise kogemus reaalselt olnud. Võib-olla just selle kogemuse pärast, oleme näinud kuidas süsteem tegelikult toimib, ei karda me ID-kaarti.

Mõni võib vastu vaielda, et kuna tuleme Nõukogude Liidust ja seal oli nuhkimine tavaline, oleme sellega lihtsalt harjunud, meile lausa meeldib nuhkimine, nii me ka ei vaidle ID-kaardi ümber?
Mmm. Mina seda ei usu.

Teie ja professor Sterlingu ilmutatud raamat „The Art of Agent-Oriented Modeling”. Kui püüda kokku võtta, siis mis alalt pärit magistrantidele-doktorantidele on see mõeldud?
Tarkvaratehnika alalt, infosüsteemide alalt ja loomulikult, või isegi kõigepealt, intelligentsete agentide ja robootika alalt. Raamat on välja antud spetsiaalses intelligentsetele agentidele pühendatud seerias.

Siia, intelligentsete agentide juurde ma tahtsingi jõuda. Kas intelligentsed agendid ja robotid on üks ja seesama asi?
Kontseptuaalselt küll. Mõlemal juhul on tegemist, ma paneksin jutumärkidesse, „intelligentsete” olemitega, mis abistavad inimest tema tegevuste teostamisel. Vahe on aga selles, et intelligentsed agendid on üldjuhul tarkvaraliselt realiseeritud, aga robotid on riistvaraliselt realiseeritud.
Samas ma lisaksin, et see raamat räägib eelkõige sellest, kuidas disainida süsteeme, mis sisaldavad intelligentseid agente ja roboteid, siis terminit „agent” kasutame me eelkõige abstraktsioonina ja nii käivad selle alla ka inimesed.

Aga selline näide. Oletame, et on üks joogitehas ja tootmisliin, mis paneb pudelitele korke peale. Selle kohta ei öelda ju robot või intelligentne agent. Selle kohta öeldakse masin või tootmisliin? Või ma eksin?
Olulised on interaktsioonid või suhtlemine. Tootmisliin, inimene küll kontrollib, kuid seal ei ole erilist suhtlemist inimesega. See toimib täisautomaatselt ja omasoodu. Asi läheb keerulisemaks siis, kui toimub pidev suhtlus inimese ja masina vahel. Kui tekivad sotsiotehnilised süsteemid.

Termin „intelligentne agent” kordub teie raamatus pidevalt. Mida see siis täpselt tähendab? Kas mina olen intelligentne agent?
Jah, olete küll. Agent on niisugune olem, mis asub mingisuguses keskkonnas, mis on keskkonna suhtes reaktiivne. See tähendab, reageerib keskkonnas aset leidvatele muutustele…

Kuid tool, millel praegu juttu ajades istun, ei ole intelligentne?
Ei, see tool ei ole. Meie raamatus selgitataksegi, et on oluline vahet teha agentidel ja objektidel. Agent, nagu öeldud, on aktiivne olem, reaktiivne ja ka proaktiivne. Ta lihtsalt ei reageeri, vaid algatab ka ise suhtlemisi ja tegevusi. Üks oluline omadus on ka see, et agent teostab loogilist järeldamist või agent mõtleb. Aga tool seda ei tee.

Tool lihtsalt on…
Jah, tool lihtsalt on. Kuigi võib ju mõelda ka näiteks intelligentsele kodule, kus toolid on varustatud sensoritega, mis reageerivad inimese kehakujule, kes selles istub, ja teiselt poolt aktuaatoritega, mis muudavad tooli kuju vastavalt istuvale inimesele. See hakkab juba agendi poole minema. Piirid ei ole alati väga selged.

Küsin intelligentsi ja mõtlemise kohta. Minu jaoks on need väga inimesega seotud mõisted. Teie raamatus on üks läbivaid näiteid aga Tamagotchi mänguasi. Mina ütleksin, et Tamagotchi ei mõtle ja Tamagotchi ei ole intelligentne. Kuidas on nende mõistetega aga teie alal? Kas saab öelda, et Tamagotchi on intelligentne?
See on tegelikult väga lihtne. On olemas selline asi nagu Turingi test, mis lihtsalt seletatuna seisneb selles, et kui panna tarkvaraagent ja inimene suhtlema ning kui inimene ei saa aru, et teisel pool suhtleb temaga ja vastab tema küsimustele tarkvaraagent, aga mitte teine inimene, siis on test edukalt läbitud. Küsimus on selles, kuidas me tajume teisi aktiivseid olemeid. Või teisiti öeldes – ilu on vaataja silmades. Kui meile tundub, et selle agendi käitumine on intelligentne, siis see agent ka on intelligentne.
Raamatus ma üheks kohas kirjeldan oma tütre reaktsioone – ta oli kirjutamise ajal kaheksa-aastane – Tamagotchiga mängimisel. Temal oli see ahaa-elamus, et näe, mida Tamagotchi oskab teha. Kui ma otse küsisin, kas sa arvad, et Tamagotchi on tark, siis külas vastus: „Loomulikult, milles küsimus issi?” Vähemalt sellel tasemel on Turingi test läbitud.
Teoreetiliselt aga siiski veel ei ole süsteemi, mis Turingi testi läbiks, kuid vähemalt lapse ja Tamagotchi tasemel, nagu näha, on test edukas.

Veel üks näide. Robottolmuimeja on üks väheseid roboteid, mis reaalselt jõudnud miljonite inimeste kodudesse. Kui see robot praegu siin ruumis lahti lasta ja kui ta hakkab tolmu imedes ringi liikuma, kas me võime siis öelda, et ta ise õpib? Et ta õpib ruumi tundma?
Ma ütleks, et see on pigem lihtsalt reaktiivne käitumine. Tal on infrapunasensor, mis tajub seinu ja nurki ning vastavalt sellele liigub ringi. Kui neid robottolmuimejaid jälgida, siis nende liikumine ei ole alati ratsionaalne, kuigi lõpptulemusena saab selle kaootilise liikumise järel tuba ikkagi puhtaks. Tänu sellele mitteratsionaalsusele käib ta kõik nurgad ja kohad hoolikalt läbi.

Mida intelligentsus teie jaoks tähendab?
See on paljuski maitse asi. Minu arvates ei pea intelligentsus olema midagi suurt ja keerulist, vaid see võib olla tegelikult kinni väga lihtsates asjades. Näiteks kas või selles, kas minu mobiiltelefon saab aru, et nüüd on üleminek talveajale ja vahetab aega ise või pean mina seda ikkagi tegema.

Mis on siis inimese ja intelligentse agendi vahe? Kas üldse on midagi? Kas vahe on ainult kvantitatiivne, et nemad seal veel lihtsalt ei oska teha niipalju kui meie? Või on ka mingi sisuline vahe?
On, loomulikult. Sisuline vahe on loovus. Minu isikliku veendumuse kohaselt ei jõua me kunagi niisuguse tehisagendini, mis oleks sama loov kui inimene. Me võime paljusid asju agentide jaoks programmeerida ja osades asjades nagu näiteks arvutamine, on agendid paremad kui inimene, aga loovuses ei jõua nad kunagi samale tasemele kui inimesed.

Aga sellel tasemele nagu Turingi test. Oletame, et teie olete see, kes peab suhtlema tehisagendiga, kas teid petaks ära, kas teie ei saaks aru, kas teiselpool ekraani on inimene või tehisagent, näiteks kusagil lennujaama infoterminalis saaksite aru, et teisel pool ei vasta inimene?
Ma arvan, et mind ei petaks. Ma usun, et ma suudan välja noppida need nüansid, vähemalt siis, kui ma selle küsimuse peale mõtleksin. Jah, võib-olla kui on kiire ja ei süvene, siis ehk küll. Aga kui asi läheb keerulisemaks suhtlemiseks, siis tuleb mängu just see loovus. Kui küsimus pole ainult lennupileti reserveerimises või kiirtoidu tellimises, siis ma arvan, et seda testi ei läbita.

Et kõike pole võimalik ette programmeerida…
Jah, eriti mis puudutab selliseid asju nagu kirjandust, kunsti, usku.

Mis on teie valdkonnas praegu maailmas kuumad teemad? Teemad millest palju räägitakse, teemad millest konverentsidel juttu tuleb?
Palju räägitakse iseorganiseeruvatest süsteemidest. See on lähenemine, kui kasutada jälle agendi mõistet, kus meil on n-ö rumalaid agente, kus need agendid on mingis mõttes sipelgad, meile ei ole oluline, et üksikagent oleks üleüldse intelligentne, aga kus ometi need ükskikud agendid on programmeeritud niimoodi, et nad suudavad koostööd teha. See koostöö viib lõpuks iseorganiseeruva süsteemini, mis tervikuna lahendab mingeid ülesandeid ja on kasulik. 
Teine suund on iseennast korrigeerivad süsteemid. Kui näiteks tarkvarasüsteemide loomisel läheb väga palju energiat nende süsteemide ülalpidamisele, siis vastuseks sellele on uurimissuund, kus püütakse luua süsteeme, mis ise saavad aru probleemidest ja ise püüavad neid probleeme korrigeerida. Selle pehme väljendus on isearendatavad süsteemid, kus kasutajale anname teatud vahendid esilekerkivaid probleeme korrigeerida, ja veelgi enam, võib süsteemi endale kohandada ja edasi arendada. Selle asemel, et kutsuda välja spetsialist, saavad kasutajad ise palju ära teha, kui süsteem on sellisena kavandatud.

Professor Kuldar Taveter
Alates 2008. aasta sügisest Tallinna Tehnikaülikooli tarkvaratehnika õppetooli juhataja. Enne seda töötas professor Taveter kolm ja pool aastat Austraalias Melbourne’i ülikoolis ja veel varem kaheksa aastat Soome riigi tehnilise uurimise keskuses VTT. VTT tegeleb ideede viimisega ülikoolidest ja teadusasutustest tööstusesse. Nagu Taveter ise selgitab, tõi Eestisse tagasi kaks põhjust – abikaasa soovis Eestisse naasta ja tal endal oli võimalus kandideerida TTÜ professori kohale.
Kui rääkida Austraaliast, ilusast, päikesepaistelisest, moodsast maast, mis on viimasel ajal paljude eestlaste silmis unistuste sihtriik, siis tunnistab ka Taveter, et temalt endaltki on tihti küsitud, miks küll tulla nii suurepärasest kohast tagasi külma ja pimedasse Eestisse. Ükski paik aga pole täiuslik ja vaatamata oma paljudele voorustele, on Austraaliaski omad puudused. „Hooajatööline või turist näeb ühte riiki siiski ainult ühest vaatevinklist,” ütleb Taveter.
2009. aasta augustis ilmus ühelt maailma tuntumalt akadeemiliselt kirjastuselt MIT Press professor Taveteri ja professor Leon Sterlingu kirjutatud raamat pealkirjaga „The Art of Agent-Oriented Modeling”. Ühelt poolt on see mõeldud õpikuks magistrantidele ja doktorantidele, aga teiselt poolt ka tööstusele ja firmadele innovaatiliste idee realiseerimiseks.